Per aspera ad astra või läbi raskuste õige erialavalikuni
Tahaksin end selle jutukese alguses tutvustada nii, nagu seda tehakse Hollywoodi filmides anonüümsete sõltlaste koosolekutel, umbes midagi sellist: „Tere, mina olen Getter ja kuni 2021. aastani arvasin ma, et olen sõltuvuses ülikoolide ja erialade vahetamisest“. Tegelikult ei olnud probleem kunagi selles, et mulle meeldiks eriala vahetada, vaid ma lihtsalt suutsin valida kolmel korral eriala, mis mulle üldse ei meeldinud. Arvan, et ma ei hakka kõiki neid kogemusi liiga pikalt selgitama, sest sellest sünniks (liialdamata) terve raamat. Püüan keskenduda sellele, mis tundub kaheksa aastat kestnud eneseotsingu juures kõige olulisem.
Õppe poolelijätmine on praegu kõrghariduspoliitikas kuum teema. Ma ütlen kohe ära, et olen viimane inimene, kes propageeriks õpingute poolelijätmist. Küll aga kutsun ülikooli astujaid üles suurelt unistama, enda kõhutunnet usaldama, endale võimalust andma ja proovima. Minu unistus oli juba 12-aastaselt õppida psühholoogiat, sest just nii noorelt hakkas mind sügavalt huvitama inimloomus. Mis on see, mis teeb minust minu? Miks inimesed üksteisest nii palju erinevad? Miks on mõni meist nii nõme, teine aga nii tore? Ja üldse, mis värk selle ajuga on? Sellised küsimused saatsid mind juba tollal ning muutusid ajapikku järjest sügavamaks ja eksistentsiaalsemaks. Oma vaba aega sisustasin ma juba põhikoolis populaarteaduslike psühholoogiaalaste raamatute lugemisega, aga see kõik tundus mu jaoks kuidagi nii teaduslik ja raske. Muidugi ongi psühholoogid ongi väga targad ja kogu see lai teadusharu on keeruline. Gümnaasiumis matsin ma psühholoogiaõpingute mõtte juba täiesti maha, sest tolleks ajaks oli mul kujunenud välja arvamus, et see on mingi eriti elitaarne värk, mida saavad ülikoolis õppida vaid parimatest parimad – need, kes on millegi poolest erilised ja muidugi väga targad. Ennast ma sellisena ei näinud ja püüdsin leida alternatiive, mis tundusid realistlikumad.
Psühholoogiaõpe erineb radikaalselt minu kolmest eelnevast ülikoolikogemusest, sest usaldasin lõpuks seda, mida mu süda oli mulle aastaid öelnud: ma ei saa end sundida tegema midagi, mis mulle ei meeldi, ainult seetõttu, et kardan riskida.
Ma olen lihtne tüdruk. Olen pärit perekonnast, kes teenib elatist põllumajandusega, ja kasvanud vanematega, kellel on põhiharidus. Ma ei käinud üheski Eesti peenes eliitkoolis, vaid pisikeses Tartumaa keskkoolis, kus klassikaaslasi oli mul tervelt kuus. Otse öelduna: ma olen sibulakasvatajate perest pärit maakas. Ma ei ole seda kunagi häbenenud, aga vaadates enda kursusekaaslasi psühholoogia instituudis, ei näe ma just kuigi palju inimesi, kes oleksid sellise taustaga nagu mina. Nii on minu jaoks selge, miks ma võtsin alles 24-aastaselt julguse kokku ja läbisin katsed, et pääseda psühholoogiat õppima. See oli esimene kord, mil tundsin, et kui ma valituks ei osutu, ei tee see mulle liiga palju haiget. Kindlasti oleksin ma ikkagi pettunud ja mul oleks olnud valus, kuid erinevalt nooremast iseendast ei oleks ma seda isiklikult võtnud. Ma ei tea, kas tegu oli vedamisega või olid tähemärgid soodsas seisus (nali), aga nüüdseks olengi ma enda bakalaureuseõpingutega lõpule jõudmas.
Tunne, et õpin enda jaoks õiget asja, on minu jaoks väga selge. See on muidugi ainult minu kogemus. Inimesiti võib õigel erialal õppimise tunne palju erineda. Mind aga täidab tõsine kirg enda valitud eriala vastu: mulle päriselt ka meeldib õppida. Muidugi on erandeid, aga mul on loengutes põnev. Kodutöid tehes on mul tunne, et õpin tõesti midagi kasulikku ja teen midagi huvitavat. Kui kätte on jõudnud suvevaheaeg, on mul esialgu kergendus, sest peale eksamisessi on ju ikka hea puhata. Juba juuli keskel tunnen aga iga aasta, et aitab küll, ma igatsen armsaks saanud Näituse 2 õppehoonet ja entusiastlikke õppejõude ning tahan juba jälle õppida!
Nüüd tunnen südamest, et õpin iseenda jaoks ja selleks, et saada targaks, mitte lihtsalt selleks, et saada kätte diplom ja minna tööle. Need aastad psühholoogia instituudis on teinud mind paremaks, targemaks, õpetanud kriitiliselt mõtlema ja avardanud täielikult mu maailmapilti. Psühholoogiaõpe erineb radikaalselt minu kolmest eelnevast ülikoolikogemusest, sest usaldasin lõpuks seda, mida mu süda oli mulle aastaid öelnud: ma ei saa end sundida tegema midagi, mis mulle ei meeldi, ainult seetõttu, et kardan riskida. Eesti vanasõna ütleb: „Julge pealehakkamine on pool võitu“. Seda lauset tasub meeles pidada, et tulevikus mitte kahetsust tunda!
